Eduard Wiiralt “Naise erinevad vanused” 1945a

Visand “Naise erinevad vanused” ( neli pead ja kass ) on üks paljudest Wiiralti võluvatest visanditest, mis on tehtud pärast saabumist Rootsi 1945. aasta. Kummelnåsi põgenikelaagris. ( Mai Levin )

Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 1898 Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti graafik. Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitsõ vallas Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophie-Elisabeth Wiiralti pojana. 1909. aastal kolis pere Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Pärast Esimese maailmasõja puhkemist kolis pere Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes astus Wiiralt 1918. aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Ta määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda. Rindel oli noor kunstnik kuni 1919. aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasi Tallinna ning rakendati valve- ja sisekaitseteenistusse.

Kui sügisel 1919 asutati Tartus Kunstiühingu Pallas kunstikool, palus Wiiralt end üle viia Tartu Kooliõpilaste pataljoni. Palve rahuldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinguid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis end täielikult kunstile pühendada. Wiiralt asus Anton Starkopfi skulptuuriateljees skulptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal koolis veel polnud. Aastatel 1922–1923 jätkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendiaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmar Werneri meistriklassis. Seal viljeles ta erinevaid sügavtrükitehnikaid, enda jaoks uudsena ka litograafiat. 1923. aasta suve algul lõppes stipendium, kuid Wiiralt jäi siiski sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Septembris sõitis kunstnik tagasi Tartusse, et lõpetada õpingud Pallases. 11.–18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu õpilaste näitus. Wiiraltilt oli näitusel 114 teost: illustratsioone, joonistusi, estampe ja kolm portreeskulptuuri. Eksamikomisjon hindas tema väljapaneku väga heaks ning andis talle lõpudiplomi nr 1. Kooli lõpetamise järel kutsuti ta Pallase kooli graafiliste tehnikate õpetajaks ning sellena tegutses ta kaks semestrit (õppeaasta 1924–1925). 

1925. aastal määras vastloodud Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis. Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor Aleksander Ipsberg ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis 1933 ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus, kus oli eksponeeritud umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Tuntuim ja esinduslikum teos oli ka käesoleval oksjonil pakutav “Naised silinditega” (1927 ofort). 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre’i galeriis, kus oli väljas 40–50 teost, peamiselt monotüüpiad ja õlimaalid, muuhulgas ka Fabre loomingul põhinev, Wiiralti loomingus haruldane viievärviline akvatinta “Natüürmort”.