Kuigi kunstnik enne Teist maailmasõda kordagi kodumaad ei külastanud, osales ta eesti kunsti ülevaatenäitustel
Riias,
Helsingis,
Berliinis,
Moskvas,
Kaunases ja
1933. aastal
Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud graafikanäitusel
Prahas. Isikunäitused toimusid Pariisis (1927, 1928, 1931),
Philadelphias (1928),
Strasbourgis (1931) ja
Amsterdamis (1935). Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär
Alfred Rõude 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud teosed, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena. Wiiralt pälvis kuldmedali ning välja pandud 21 teosest müüdi 13.
21. juulist 1938 kuni
17. veebruarini 1939 elas ta
Marokos Marrakechis. Reisil Marokosse lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, näiteks “Noor araabia poiss” (1940) ja “Berberi tüdruk kaameliga” (1940).
1939. aasta sügisel, pärast
Teise maailmasõja puhkemist, naasis Eduard Wiiralt Eestisse, kus lõi sellised teosed nagu “Eesti neiu” (
1942, pehmelakk, värviline akvatinta), “Viljandi maastik” ja “Virve” (mõlemad
1943, kuivnõel), “Monika” (1942,
metsotinto) ja “Kaameli pea” (1939, puulõige).1939. aasta septembril kolis Wiiralt Eestisse, kus sai kunstniku-konsultandi koha
Riigi Trükikojas.
Teise maailmasõja ajal elas kunstnik
Eestis.
1944. aasta kevadel sõitis Wiiralt Viini. Tagasi Eestisse ta enam ei tulnud, vaid läks läbi
Taani Rootsi.
1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi kus ta 55-aastaselt maovähi tagajärjel suri. Kunstniku viimasesse elupaika jäid tema
gravüürid,
joonistused,
sketšid ja kavandid ning graafikaplaadid. Lisaks arhiiv kunstniku päevikute, kirjavahetuse, fotode, dokumentide, raamatute ja näitusekataloogidega. Pärandi saatus otsustati saadik
Karl Robert Pusta eestvõttel. Lootes Eesti tulevasele taasiseseisvumisele, otsustati see säilitada
Stockholmis Eesti Komitee haldamisel.
2005. aasta aprillis andis Eesti Komitee Stockholmis olulisima osa Eduard Wiiralti pärandist üle
Eesti Kunstimuuseumile.
2004. aastast annab
Kultuuriministeerium igal aastal välja
Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suurus on 3000 eurot. Esialgu anti stipendiumi välja kunstiakadeemia aastapäeval, hiljem on seda tehtud kalendriaasta jooksul. Riikliku rahastause lõppemise tõttu 2025 aastal on aga alates 2024 aastast Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi väljaandmise toetaja kunstigalerii Eesti Kunsti Oksjonid.