Kunst koduseinal – sisustusaksessuaar, elamus või pensionisammas?

Kunst on olnud inimkonna argielu lahutamatuks osaks juba tuhandeid aastaid. Ajalootundidest mäletavad ehk paljud, et kunstikogumise kui mõtestatud tegevuse algus ulatub tagasi antiikaega, mil jõukam Vana-Rooma ja Vana-Kreeka kodanikkond tavatses oma elamisi kaunistada skulptuuride ja mosaiikidega. Ka renessansiajastul oli kunst pigem luksuskaup, kuid seda ei kogutud enam ainuüksi prestiiži pärast – kunstist sai viis maailma ja iseenda mõtestamiseks.

Tänapäeval on kunstikogumise tähendus palju avaram ja mitmekesisem kui varem. Kunst on muutunud kättesaadavaks ka neile, kes ei kuulu eliidi hulka ja kes juba jõuab endale kodu ja televiisori osta, suudab üldjuhul koduseinale soetada ka mõne teose.

Kuigi palju räägitakse kunstist ka investeerimise kontekstis, et seisne kunsti väärtus ainuüski rahalises investeeringus, vaid kunst rikastab meie eluruumi, loob emotsioone ja peegeldab meie identiteeti. Kunstiga kooseksisteerimine tähendab enamat kui seintele riputatud dekoratsioonide imetlemist. See on dialoog inimese ja tema ruumi, mõtete ja tunnete vahel. Kunst annab võimaluse peatuda, süveneda ja tajuda maailma teisiti. Oluline on, et kunst kõnetaks ja looks meeleolu, mida ükski masstoodanguna valminud sisustusdetail ei suuda asendada.

Sügisese kunstioksjonite hooaja eel vestlesime EKO (eestikunstioksjonid.ee) ühe eestvedaja Ain Kaldraga, et saada aimu, miks igas kodus võiks vähemalt üks kunstiteos olla ja millist kunsti tasuks soetada, kui on soov kodu mõne meeleoluka teosega rikastada.

Oletame, et plaanin kodus leida koha kunsti jaoks — mida peaksin silmas pidama ja millest lähtuma?

Kunst peab kõnetama, mitte sobituma ainult ruumi värvitoonide või trendinõuannete järgi. Ostuhetkel on kõige olulisem, et teos tekitaks sinus tunde: see on minu oma, see kõlab minuga kokku.

See ei tähenda, et praktilisi aspekte peaks eirama. Kindlasti tasub hinnata teose sobivust olemasoleva interjööriga, samuti ruumi ja teosel langevat valgust, mõõtmeid ja ajastut. Kindel on stiilipuhtus, kuid samas võid saavutada ideaalse tulemuse erinevate stiilide miksimisel. Kuula ära nõuanded nagu seegi, kuid ära joondu nende järgi – lõppude lõpuks elad selle teosega sina, mitte ekspert.

Kui veel kümmekond aastat tagasi tegeles kunsti müügiga käputäis galeriisid, siis nüüd tundub, et on lahti läinud täielik buum ning galeriisid ja kunstioksjoneid tuleb järjest juurde. Kuidas iseloomustaksid kohaliku kunstituru hetkeseisu?

Kümme aastat tagasi tegutsesid Eestis tõesti vaid „seitse vaprat“ ning kunstioksjonid olid pigem väikese haardega. Kui valdkond oli toona tagasihoidlik, siis praegu võib näha märgatavat elavnemist ja kasvu, seda nii galeriide ja oksjonite arvu ning aktiivsuse kui ka ostjate hulga ja teadlikkuse näol. Ainuüksi tänavukevadise oksjoniperioodi jooksul pakuti oksjonitel ligi tuhat kunstiteost, koguväärtusega ca 3,5 miljonit eurot. Seega võib julgelt väita, et Eesti kunstiturg on alive and kicking.

Samas ei saa seda turuolukorda nimetada igikestvaks buumiks, kus hinnad ja müügid kasvavad lõputult. Pigem on tegu areneva ja mitmekesistuva turuga, millel on nii positiivseid kui ka tähelepanelikkust nõudvaid külgi. Tõusutrend ei ole sugugi garanteeritud – kevadoksjonitel jäi müümata ligi veerand teostest, mõnel oksjonil isegi kuni pool pakkumisel olnud töödest. Märkimisväärne osa teoseid müüdi aga alghinna või selle lähedase hinnaga. See näitab, et tähelepanu tuleb pöörata nii tööde kvaliteedile kui ka realistlikele alghindadele. Liialt kõrged stardihinnad pidurdavad pakkumiste teket ning ülekuumenenud hinnatõusuootused ei pruugi realiseeruda. Kõik teosed ei leia automaatselt ostjat – ostjateni jõudmine nõuab teadlikku kureerimist, head kommunikatsiooni ja sihipärast turundust.

Kui paksu rahakotti kunstikogumine nõuab ja millega võiks alustada – maali või graafika kogumisega?

Kunstikogumine ei nõua tingimata paksu rahakotti – palju olulisem on huvi ja valmisolek süveneda. Tõsi, tippautorite teosed võivad maksta tuhandeid või kümneid tuhandeid eurosid, kuid samaaegselt on Eesti turul palju häid töid, mille hinnad algavad mõnesajast eurost. Sageli saab just sellest esimene samm, mis avab kogu uue maailma.

Alustamiseks on graafika väga hea valik – see on taskukohasem, tehniliselt põnev ja lubab avastada eri autoreid ilma suure rahalise riskita. Samas, kui mõni maal kõnetab sügavalt, siis tasub sellele võimalus anda. Peamine meelespea – oluline on mitte keskenduda tuntud autoritele, vaid emotsioonile, mida konkreetne teos pakub.

Mõni ehk soovib osta kunsti pensionisambaks ja ei mõtle nii väga emotsioonile? Või on need kriteeriumid ühildatavad?

Ideaalis peaks kunstiteos pakkuma nii emotsiooni kui ka püsiväärtust – need kaks ei välista teineteist. Lähtuda tasub eelkõige sellest, kas teos kõnetab või mitte. See on side, mis ei teki Exceli tabelis, vaid kuskil palju sügavamal. Samas, miks mitte soetada kunsti pragmaatiliselt investeeringu eesmärgil? Hästi valitud teos võib olla väga kindel väärtuse hoidja ning mõnikord isegi parem kui mõni traditsiooniline investeering. Ka pelgalt investeeringu eesmärgil soetatud kunstikogu tõotab meeleolukamat teekonda kui kasvavad (või halvemal juhul kahanevad) numbrid pangakontol.

Kuidas sellist teost ära tunda, mis oleks hea investeering ja mis võib aastaid hiljem oma väärtust mitmekordistada? Või tuleks kunsti osta siiski ainult lähtuvalt isiklikust puudutusest?

Kindlat retsepti „väärtuse kordistajaks“ pole olemas – kunst ei käitu alati nagu börs. Hea investeering sünnib pigem ajas: kui teosel on kvaliteeti, autori loominguline järjepidevus ja kunstiajalooline tähendus, siis on tal ka potentsiaali väärtust kasvatada. Seepärast ongi kõige kindlam osta teos, mis kõnetab isiklikult. Kui ta kõlab sinuga kokku täna ja sa tahad teda vaadata ka kümne aasta pärast, siis on see juba oma väärtust tõestanud. Raha võib lisanduda hiljem – emotsionaalne tulu on kindel.

EKO on üks väheseid oksjonikorraldajaid, kes toob julgelt areenile just noorte ja alustavate kunstnike loomingut. Tähendab see seda, et varasem pallaslaste ja juba tuntud kunstiklassikute vaimustus on asendunud huviga kaasaegse kunsti vastu ja ostjadki on muutunud julgemaks?

EKO on teadlikult hoidnud fookuses noorema põlvkonna kunstnikke. Meie eesmärk on pakkuda sama platvormi nii juba tunnustatud nimedele kui ka neile, kes alles kujundavad oma käekirja ja positsiooni kunstiväljal. See ei tähenda klassikute tähtsuse vähenemist, pigem on tegu kunstituru tervenemise ja avardumise märgiga.

Kui varem domineerisid oksjonitel peamiselt pallaslased ja sõjajärgse aja meistrid, siis nüüd on pilt märksa mitmekesisem. Ostjad on tõesti muutunud julgemaks ja avatumaks: nad väärtustavad nii ajaloolist autorit kui ka värsket mõtet, kontseptuaalset lähenemist või tugevat emotsionaalset väljendust. Huvi kaasaegse kunsti vastu ei ole pelgalt moeasi, vaid märk küpsemisest – kunstiteos ei ole enam ainult investeering või nostalgiaobjekt, vaid dialoog tänase maailmaga. Ja kui see dialoog kõnetab, siis pole vahet, kas autor on 25-aastane või Pallase koolkonna klassik.

Oskad sa selgitada fenomeni, miks mõni teos kerkib oksjonil ülikalliks, samas kui mõne tuntud ja tunnustatud muuseumikunstniku teose võib teinekord kätte saada soodsamalt kui IKEA diivani?

Oksjonil võib hinnatõusu käivitada teose eriline lugu, haruldus või lihtsalt see, et kaks „kanget“ on sama teose nimel „võitlemas“. Sel hetkel muutub ratsionaalsus emotsiooniks ja haamer määrab hinna, mitte teose tase.

Samal ajal võib mõne tunnustatud kunstniku teose väärtus olla madalam kui see pole parasjagu „moes“ või on tema loomingut vabamüügis palju saadaval. See ei vähenda tema kunstilist kaalu, küll aga näitab, kui suur osa turumehhanismist on seotud tajude, trendide ja inimpsühholoogiaga.

Allikas: Moodne Kodu (Marian Grau)