Evald Okas “Tantsijanna”, 1999/2000a
Evald Okas (1915–2011) oli eesti maalikunstnik ja graafik
Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1938. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Ta lõpetas kooli 1940. aastal maalijana.
Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta 1941. aastal Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul sari rindejoonistusi ja -maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. 1944. aastal kutsuti Evald Okas tööle Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Ta töötas algul maali- ja seejärel aastakümneid graafikakateedris. Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest. Okas sai 1954. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.
1950. aastate teisel poolel hakkas Okas viljelema graafikat. Ta on loonud üle 3000 portree- ja aktimotiividega eksliibrise. Evald Okas armastas kujutada arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. 1970. aastatest maalis Okas meelelisi akte ja erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni ja graafikasse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest. Aktimaalide hulk hakkab kasvama 1980ndatel ning järgneval iseseisvusajal tugevneb neis meeleline, erootiline alge. Selles sangviinilises, tormakas, seejuures eluterves väljendamises polegi Okasele eesti kunstis vastast. Virtuoosliku joonistajana täidab ta suuri pildipindu julgetes poosides ahvatlevate aktidega, vahel lisades neile ka publikut või mõne kuratliku meesolevuse. Maskuliinse alge üheks kehastuseks tema hilisloomingus oli kotkas, kelle mustade sulgedega kaunitar end ka sellel teosel ehib. See musta-roosa-valge kooskõla on äkiline ja haaravalt bravuurne on ka pintslitöö. Käesoleval maalil “Tantsijanna” särab võrgutav, läbipaistva riidega vaevu kaetud ja mustade sulgede kui salduseloorina ehitud tantsijanna tõenäoliselt Okase Pariisist kaasatoodud mälestusena. Siin on taaskord meisterlikult esindatud Okase fantaasiarikas ja kohati hullumeelne armastus naiste vastu, selle kõige paremas mõttes.
- 1939–1940 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige
- 1962 NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliige, alates 1975 NSV Liidu Kunstide Akadeemia akadeemik
- 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSV Liidu rahvakunstnik
- 1972 Leningradi Eksliibriste ja Graafika ühingu auliige
- 1947 Nõukogude Eesti preemia
- 1948 Nõukogude Eesti preemia Estonia teatri laemaali eest
- 1950 Nõukogude Eesti preemia kristallvaasi kujundamise eest
- 1959 Nõukogude Eesti preemia tööde “Mahtra sõda”, “Madalmaade sari” eest
- 1961 Lubljana IV rahvusvahelise graafikanäituse preemia
- 1962 NSV Liidu Kunstide Akadeemia hõbemedal “Kalevipoeg” ja “Reisimuljed Itaaliast 1961” eest
- 1962 Suur hõbemedal NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse kunstiekspositsioonis esinemise eest
- 1963 NSV Liidu rahvakunstnik
- 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige
- 1965 Nõukogude Eesti preemia graafiliste lehtede eest
- 1965 Lenini orden
- 1975 valiti